Minu tegelased otsivad kaasaegses võimalusterohkes maailmas kaht väga vanamoodsat asja: tõelist armastust ja tõde. Mõned neist saavad haledalt peksa, aga otsivad ikka edasi. Teised leiavad oma aarde ja seisavad siis silmitsi küsimusega, kuidas seda hoida. Kolmandad avastavad endas kummalisi mustreid ja kirgi, millele järele anda või siis sõda kuulutada. Viimane Monogaamlane veenab Tagantpoolt Esimest Polügaamlast enda juurde tagasi tulema. Vetelkõndija arendab visalt nii oma annet kui ka armastust. Neiud, kellele hõbekuulid peale ei hakka, hüppavad hämarikus läbi kuldse sõrmuse ning sõnajalapadrikus nilpsavad neid näljased isased küsimused. Kaks talvevalget liblikat keerutavad, keerutavad ja põrkavad kokku. Müütiline Uitlaiu Lena, püüdmatu Sürrealisti tütar ja Mees, kes pole 55 000 aastat mänginud, täiendavad hästi mu enda traagiliselt mängulist iseloomu.

Kristiina Ehin