Ma olen viieteistkümneaastane, mind hüütakse Dokiks, ja tõele truuks jäädes tuleb tunnistada, et ma pole veel kuulus.
Mu nime ei trükita rasvaste tähtedega ajaleheveergudele, KTV ei tõtta mind esitlema helendavatel ekraanidel; olümpiamängudel ei jagata mulle loorberipärgi. Ja nii edasi. Selle asemel võite näha mind kujutavat šarši kooli seinal rippuvas hiiglamõõtmetega satiirilehes "Siil" (šarž on muide üsna hästi õnnestunud), imetleda minu kätega puhtaks nühitud klassitahvlit ja näha mind ennastki lähedal asuval ristteel, kus mind tavaliselt painavad rasked mõtted: mida küll oma eluga peale hakata?