"Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama."
See keegi oli Vanapagan, kes taeva tahtel maa peale õndsaks saama oli tulnud.

«Põrgupõhja uus Vanapagan» on A. H. Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab «Põrgupõhja uus Vanapagan» endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

Kooli väärtkirjanduse sarjas ilmuvale romaanile on järelsõna kirjutanud Jaanus Vaiksoo («Kaval-Antsust, Vanapaganast ja õndsakssaamisest») ning P. Ratassepp («Nagu usud, nii on»).
Jaanus Vaiksoo kirjutab «Põrgupõhja uue Vanapagana» väär- ja ületõlgendustest, arutleb selle üle, miks jättis autor teose esmatrükist välja «Eelmängu» ja «Epiloogi».
P. Ratassepp näitab milliseid seoseid võib «Põrgupõhja uuel Vanapaganal» olla Vanapagana-lugude, antiikdraama, Uue Testamendi, Goethe «Fausti» ja muinasjuttudega; iseloomustab Jürka, Antsu ja ametnike maailma tegelaste kõne kaudu.